Essays / s /

Canon EOS R

Mai kuus seisis mul ees perepuhkus Kreekas ning tagasi tulles kohe ka Tour of Estonia pildistamine. Kuna ka tööalaselt tuleb mul reisimist omajagu ette ja ma soovin võimalusel kaamerat ka kaasa vedada, siis üks suur probleem on alati olnud praeguse kaamera, Canon EOS 5D Mk4, suurus. Kohe kindlasti ei ole tegemist reisikaameraga. Kunagi oli mul reisimiseks Sony a6000, aga Sonyga on minu suhted paraku..... külma poolsed. Jah, aegajalt satun kasutama, aga päriselt Sony sõbraks end pidada ikkagi ei saa. Sony kaameratest olen ka varem siin kirjutanud, kellel rohkem huvi võib seda lugeda SIIT. Seega, kui tekkis võimalus nii reisil kui ka võistlustel kasutada Canoni täiskaader mirrorless kaamerat, Canon EOS R (https://www.photopoint.ee/kaamerad/1141650-canon-eos-r-rf-24-105mm-f-4l-is-usm), siis ei mõelnud kaua. Loomulikult soovin proovida. Canoni loogika ja kasutusmugavus on mulle tuttavad ja sobivad ning kui seda kõike on võimalik saada väiksemas ja reisisõbralikumas pakendis, siis igastahes. Kõlab ju hästi.

Niimoodi jõudiski minu valdusse Canon EOS R kaamera koos RF 24-105mm f/4L IS USM objektiiviga. Esimene mulje seda komplekti käes hoides? Noo, tuleb tunnistada, et mõnevõrra pettunud. Ei, ka see ei ole reisikaamera. Kaamera kere ise on 5D mk4'st ainult natukene väiksem ning kui sinna nüüd veel see objektiiv ka juurde panna, siis tuleb kokku ikka päris kobakas komplekt. Samas, reisiobjektiivina see 24-105mm vahemik on iseenesest hea ja piisavalt universaalne, aga jah, suht kobakas on ikkagi.

Esimesed paar päeva reisil möödusid kaameraga sõbraks saades. Kuigi tegemist oli Canoniga ning menüüd olid suures osas tuttavad, siis nupud kaamera kerel on küllaltki palju muutunud. Näiteks vana mehhaanilise Mode nupu asemel on nüüd digitaalne. Tagapaneelilt on kadunud joystick ning on lisandunud puutetundlik touchbar. Kaamera esiküljelt on kadunud ka depth-of-field eelvaate nupp. Ka kaamera peal on nuppe vähemaks jäänud ja muutunud on seal asuv LCD ekraan. Loomulikult kõige suurem muudatus võrreldest 5D Mk4'ga on see, et EOS R'l on liigutatav ekraan, asi millest ma olen oma praeguse kaamera puhul vast kõige rohkem puudust tundnud.

Pööratav ekraan

Alustakski kallutatavast ekraanist. Esimesed emotsioonid on väga head, enam ei peagi spordi pildistamisel alati end kraavi kõhuli viskama või pea kohalt ehku peale sarivõttega pilte tegema ja pärast vaatama, et kas ikka lähenev rattur sai kaadrisse või sihtisin mööda (teleobjektiiviga väga kerge juhtuma). Leiad endale kõigepealt mugava asendi, siis keerad sellele vastavalt ekraani paika ja pildistad. Easy! Nüüd kui nö maitse suus, siis oma kaamera peale tagasi kolimine on vägagi valulik. Veel meeldib väga võimalus keerata see ekraan vastu kaamerat ja sedasi tagaekraan üldse ära kaotada. Mulle isiklikult on väga meelt mööda seepärast, et niimoodi õnnestuks nii mõneski olukorras seda tagaekraani mõnevõrra säästa kribimistest ja muudest füüsilistest kahjustustest. Samas, selle ekraaniga on ka mure. Arvestades selle ekraani käänatavat ja pööratavat kinnitust, siis ma pole kindel kui töökindel või õrn see on. Iseenesest, selline ekraani kinnitus pole Canonil uus ja minu enda tutvusringkonnas pole ühtegi inimest, kes oleks oma kaameral selle ära suutnud lõhkuda, aga lihtsalt, see tundub mulle õrn koht olevat. Ei teagi, kas see lihtsalt tundub õrn ja tegelikult on kõik korras, võib siis muutuvad kasutajad automaatselt ettevaatlikuks selle kasutamisel. Igastahes, mulle tundub see antud kaamera puhul füüsiliselt kõige õrnem lüli, samas, puudub mul igasugune info, et see tihti katki läheks või et sellega üldse probleeme oleks. Küll aga tundsin, et ma ise muutusin seda ekraani käsitledes omajagu ettevaatlikumaks kui muidu. Samas, see liigutatav ekraan on TÕESTI mugav.

Joystick vs noolenupud

Uuel EOS R'l on Canoni 5D seerialt varasemalt tuntud joystick asendatud noolenuppudega (mõned ütlevad ka, et touchbari'ga, aga mina näen seda täiesti eraldiseisva ja uue asjana). Üldiselt siinkohal tuleb tunnistada, et see on R'i üks suurimaid miinuseid minu silmis üldse. No ei ole need noolenupud nii mugavad kui joystick. Samas, asi ei ole läbinisti paha. Need nupud on kõik kenasti konfigureeritavad, seega nad täidavad põhimõtteliselt kahte ülesannet. Menüüdes saab neid kasutada samamoodi nagu varem joystick'i ning lisaks saab igale nupule defineerida omaette funktsiooni. See uute funktsioonide defineerimine mulle meeldib. Mulle meeldib kui ma saan endale vajalikele funktsioonidele ligi ilma silma kaamera okulaari juurest ära võtmata. Seda need nupud kindlasti lihtsustavad. Samas, joysticki tahaksin ka tagasi.

Touchbar

Touchbar on selline huvitav asi. Niipalju kui ma ise netist erinevaid review'sid lugesin, siis pigem leitakse, et see on mõtetu vidin või lausa halb ja segab. Tuleb tunnistada, et alguses ei saanud ka mina sellega üldse läbi. Siis aga avastasin, et sel touchbaril oli menüüdest määratud ja aktiveeritud turvalukk. Ehk siis pidid kõigepealt ca sekundi pikkuse puudutusega selle touchbari unlockima ja siis alles said kasutada. Ütlen ausalt, see unlockimine oli tüütu ja keeruline (mõnikord tuli lukust lahti, mõnikord mitte). Samas kui ma selle turvaluku üldse ära keelasin, siis muutus see touchbar ülimugavaks ja kasulikuks abimeheks. Samas võimalik,et täiesti juhuslikult avastasin ka ühe (kindlasti on neid rohkem) põhjuse, miks osadele inimestele see ei meeldi. Mina vaatan läbi pildiotsija oma parema silmaga ja niimoodi on kõik väga mugav. Kui aga vaadata läbi pildiotsija vasaku silmaga, siis ei pääse enam sõrmega sellele touchbarile ligi sellal kui ise parajasti kadreerid. Seega muutub asi tõesti mõtetuks. Ja teatud oludes võib sinna isegi kas nina või kulmuga vastu minna ja sellega kaamera seaded paigast ära ajada.

Minul oli touchbari alla seadistatud ISO tundlikuse muutmine ning turvalukk oli välja lülitatud. Sellises seadistuses oli see igatahes väga mugav lisa ning mina pigem tervitan selle touchbari tekkimist.

Depth-of-field preview nupu kadumine

Võrreldes praeguse 5D'ga kõige rohkem nutsin taga R'i puhul aparaadi esiküljelt kadumist. Nimelt on mu praegune kaamera seadistatud selliselt, et kui hoian seda nuppu all, siis on kaamera Servo teravustamise režiimis ja kui nuppu all ei hoia, siis Single Shot teravustamine (või siis vastupidi kui default teravustamiseks on valitud AI Servo). Liikuvate objektide pildistamisel on see ülimalt mugavaks osutunud. EOS R'l sai küll samamoodi selle režiimi vahetuse ühe nupu alla seadistada aga seal sai see asi tööle selliselt, et vajutad nuppu ja režiim vahetub. Vajutad uuesti, vahetub tagasi. See on aga lihtne asi ära unustada ja seega kerge sassi minema. Nupu all hoidmisega oli asi lihtne. Lihasmälu - kui nupp all, siis Servo, kui nupp pole all siis Single Shot.

Drag focus

EOS R'le on lisatud täiesti uus funktsioon nimega Drag Focus. Wow, minu jaoks täiesti geniaalne funktsioon kuid paraku koos ühe agaga. Aga seisneb nimelt jälle selles, et oleneb kumma silmaga Sa pildiotsijast läbi vaatad. Kui vaatad parema silmaga, siis on elu ilus ja kõik hästi. Kui vaatad aga vasaku silmaga, siis tundub, et Drag Focus väga kasutatav pole.

Drag Focus on nimelt võimalik defineerida pool või terve tagakülje LCD ekraan puutetundlikuks alaks, kus sõrmega lohistades on võimalik liigutada fookuspunkti. Selle lühikese kasutusperioodi jooksul jõudsin ma selle funktsiooniga niivõrd ära harjuda, et nüüd tunnen sellest tõeliselt puudust.

Kui hetkel võibolla ei teki head arusaama, et milleks see kõik hea on, siis lihtne näide. Selleks, et aparaat teravustaks täpselt sinna kuhu mina tahan, kasutan ma peamiselt ainult ühe fookuspunkti abil teravustamist. Tihti on see punkt ekraani keskel. Ning kui on vaja teravustada millelegi, mis on keskpunktist kõrval, siis olen kasutanud päästikunupu poole peal hoidmist ehk focus lock'i ja ümberkadreerimist.

Samas, niimoodi mitut pilti järjest teha on päris tüütu. Siinkohal tulebki mängu drag focus. Selle abil on võimalik fookuspunkti asukohta korrigeerida ülimalt lihtsalt ja seeläbi vältida pidevat ümberkadreerimise vajadust.

Focus guide

Kuna ma aegajalt kasutan ka erinevaid manuaal-fookusega objektiive, siis täpne teravustamine on alati olnud selline mõnevõrra keeruline ja tüütu tegevus. Seni olen teinud seda selliselt, et lülitanud kaamera LiveView peale, sealt digizoomiga 10x soovitud detaili peale sisse zoominud ja siis fokusseerinud. Paraku on sellega kaasnenud alati kaasnenud vajadus statiivi kasutada (no jah, saab ju ka ilma, aga see on ikka maru tüütu) ja noh, asi lõpuks ikkagi sõltub teatud määral oma silma teravusest ja sisetundest, et kas pilt on kõige teravam nüüd või siis kraad või kaks fokusseerimisrõngast ühele või teisele poole pöörates. Ütleme nii, et tegemist on ikka tüütu protsessiga. Kui on vaja üks või kaks pilti nii teha, siis pole hullu, aga rohkema puhul muutub kiirelt tüütuks. EOS R'l on nüüd aga sellele lahendus pakkuda. Nimelt on neil lisatud selline tore funktsionaalsus nagu "Focus guides". Ehk siis manuaalse teravustamise puhul tuleb lihtsalt ekraanil kaks kriipsukest kokku ajada ja kui nad kattuvad ning roheliseks lähevad, siis oledki soovitud punktis fookuse saavutanud. Jällegi, väike asi, aga muudab elu palju mugavamaks.

Kokkuvõtteks

Umbes kahe nädalase testperioodi tulemusena julgeks öelda, et üldiselt ületas see kaamera minu ootusi oluliselt ning olen väga tõsiselt kaalumas nüüd kaameravahetust. Ainuke aspekt, milles kaamera pettumuse valmistas oli füüsiline suurus. Lootsin väiksemat kaamerat, midagi rohkem Sony klassi, et reisidel oleks mugavam kaasas kanda.

Samas, paljud eelistavad just suuremat kaamerat selle poolt tekitatava kindla ja stabiilse tunde pärast. Pigem ütlekski vast, et see kaamera on tööloom, mitte reisikas. Ainuke asi, mis mõnevõrra kahtlusi tekitas oli see pööratav ekraan, samas pole mul mingeid elulisi näiteid, et see ka tegelikult nõrk lüli oleks.

Seega, tegemist on igati arvestatava alternatiiviga Canoni peegelkaamerale neile, kes on Canoni süsteemiga juba harjunud ning ei tahaks hakata ümber õppima ja tahaks jätkata oma seniste objektiivide kasutamist.

Antud arvustus põhineb sellisel kaamerakomplektil:

https://www.photopoint.ee/kaamerad/1141650-canon-eos-r-rf-24-105mm-f-4l-is-usm

Ning kui ka Sul on tekkis nüüd soov antud kaamerat proovida, siis nii Canon EOS R kui ka selle "noorem vend/õde" Canon EOS RP on mõlemad saadaval näiteks Photopointi rendis: https://www.photopoint.ee/info/rent?m=9

DJI Mavic Air - muljed Tartu Maratonilt

Jaanuari lõpus tutvustas droonitootja DJI oma järjekordset uut lennumasinat - DJI Mavic Airi, mida reklaamitakse kui kompaktset ja lihtsalt kasutatavat intelligentset drooni. DJI toodete reas paikneb ta Sparki ja Mavic Pro vahepeale.

DJI Mavic Air

Kuna minu põhidroon on DJI Inspire 2, mis on suur ja kohmakas kaasa vedada, siis olen juba mõnda aega silmi lahti hoidnud ja mõelnud millegi kompaktsema ostmise peale. Midagi sellist, mis mahuks taskusse või fotokotti ja kannataks ka reisile kaasa võtta. Spark on minu jaoks valikust välja jäänud kahel põhjusel. Esiteks ei toeta Spark DNG pildiformaati ning teiseks ei meeldi mulle see, et Sparki ei saa kokku voltida. Ning varem proovitud DJI Mavic Pro, mida saab küll küllaltki kompaktseks kokku voltida, pole muude parameetrite poolest muljet suutnud avaldada.

Õnneks juhtus nii, et esimesed Mavic Airid jõudsid Photopointi täpselt 45. Tartu Maratoni nädalal. Seega tekkis suurepärane võimalus kohe päris elus droon proovile panna. Laupäeva päeval sain ma drooni kätte ja pühapäeva hommikul oli vaja sellega juba maratoni stardis olla. Seega jäi aega drooniga tutvumiseks üks napp õhtu. Õnneks on aga DJI'l üldiselt kõik droonid sarnased ning sama app'i kaudu juhitavad, seega peamine tutvumine oligi akude laadimine ning drooniga füüsiliselt tutvumine. Kuidas käpad lahti voltida, mis järjekorras kokku voltida, kuidas vahetada kiirelt akut, kuhu käib mälukaart ning kuidas gimbali kaitse eemaldamine ja paigaldamine.

Esmamuljed füüsilise poole pealt

Esimene ja kõige meeldivam avastus oli see, et kokku volditud käppadega on Mavic Air isegi väiksem kui Spark. See on kindel pluss. Lisaks sellele, et droon mahtus kenasti fotokotti ära selgus ka, et ta mahub kenasti talvejope taskusse. Tõsi, taskust välja võtmisel pidi natuke ettevaatlik olema propelleri otstega, et need tasku serva taha ei jääks. Teine suur pluss ja oluline edasiminek võrreldes Mavic Proga on gimballi asetus. Airil on nimelt gimbal paigutatud küllaltki drooni kere sisse, mis tähendab seda, et gimbal on hästi kaitstud ja loodetavasti on ka suur tõenäosus, et õnnetuse korral võiks gimbal terveks jääda. Kolmanda positiivse üllatuse, mille tahaks veel eraldi välja tuua, leiab aga puldi küljest. Kui Mavic Pro pulti fotokotti pakkides oli mul kogu aeg mure juhtkangide pärast, siis Mavic Airi puldil on võimalik juhtkangid transpordi ajaks küljest ära kruvida ning asetada spetsiaalsesse puldi sisse ehitatud hoidjasse. Väga mugav lahendus. Tõsi, ilmselt tähendab see küll ka seda, et nüüd hakkavad need juhtkangid aegajalt ära kaduma.

Negatiivse külje pealt oskaksin välja tuua ainult selle, et drooni käppasid tuleb kokku voltida õiges järjekorras. Vales järjekorras voltimise tulemusena jäävad propelleri labad mõningase pinge alla ja see pole hea.

Tarkvara ja lennu omadused

Tartu Maratoni päev oli küllaltki tuuline ja külma oli umbes 10 kraadi kandis. Ehk siis mitte just kõige sõbralikumad olud ühele pisikesele droonile, mis peab oma toite saama pisikese aku pealt. Üldiselt peab tunnistama, et kogu selles kompotis osutusid kõige nõrgemaks lüliks aga hoopis minu sõrmed peale 15 minutit lennuaega tuli maanduda. Akut oli veel järgi 34%, aga sõrmed olid omadega läbi. 15 minutit on küll vähem kui DJI poolt lubatud 21 minutit, aga kui arvestada, et lendamine oli -10 kraadises temperatuuris ning tuulega, mille kohta pidas droon tarvilikuks ka pilooti ettevaatusele manitseda, siis leian, et tegemist on vägagi eeskujuliku tulemusega. Ning kui sõrmed poleks ära külmunud, siis kindlasti oleks selle 34% akujäägi juures veel mõned minutid lennuaega droonist välja pigistanud.

Kuna Mavic Air on eelkõige mõeldud nö tavatarbijale, siis on siia drooni kamaluga pistetud igasugu automaatikat, nii takistuste vältimise kui ka nö Intelligent Flight Mode'de osas. Üks asi, mis mind väga positiivselt üllatas oli APAS (Advanced Pilot Assistance System). Kui varemalt toimis Obstacle Avoidance selliselt, et nägi takistust ja peatas drooni enne kui see takistusega kohtuda jõudis, siis nüüd APASega proovib droon ise leida tee ümber takistuse, et jätkata oma lendu piloodi poolt soovitud suunas. Väga hea asi nii päris alustavale piloodile kui ka keskmisel tasemel piloodile keerulisemates oludes. Näiteks metsas puude vahel.

Pildikvaliteet

Pildikvaliteedis oskan seada võrdluses kõrvuti Mavic Pro ja Mavic Airi. Sensor on mõlemal sama suur, 1/2.3" 12MP. Väike erinevus on objktiivis/läätses. Mavic Pro puhul on tegemist 28mm (35mm ekvivalent) F2.2 objektiiviga ning Mavic Airi puhul 24mm (samuti 35mm ekvivalent) F2.8 ava. Ehk siis Mavic Airi kaamera vaatenurk on natukene laiem ning objektiiv on grammikene "pimedam". Lisaks pole Mavic Airi puhul eraldi fokusseerimist, tegemist on nö "kõik fookuses" tüüpi kaameraga, mis võiks kenasti sobida just algajale, kes tahaks lihtsalt ja kiirelt oma pildi kätte saada. Esialgse kogemuse põhjal julgen öelda, et Airi piltidel on rohkem detaile kui Pro piltidel. Igatahes minu jaoks oli Airi pildid väga positiivne üllatus. Kuna hetkel mõtlen aktiivselt teise nö reisi- ja matkadrooni soetamise peale, siis Mavic Air on tänase seisuga väga tugev kandidaat.

Kui tekkis tunne, et DJI Mavic Air võiks olla just Sulle sobilik droon, siis sobiliku komplekti ja värvi saab omale valida Photopointi lehelt: https://www.photopoint.ee/dji-mavic-air

Mavic Airi pildi detailirohkus on muljet avaldav

Emotsioone 45. Tartu Maratonilt

Olen Klubi Tartu Maraton üritusi pildistanud nüüdseks juba 10 aastat. Algas üheteistkümnes hooaeg. Nende aastate jooksul on kogutud tohutul hulgal elamusi ja mälestusi, samas mida aasta edasi, seda rohkem on hakanud kummitama tunne, et kõik rajad on tuttavad ja kõik kohad on juba läbi ja lõhki ära pildistatud. Oli vaja muutust ning seekord mõtlesingi, et võtame natuke teistsuguse lähenemise. Vähem niisama klõpsimist ja rohkem emotsioone.

Loe edasi

DJI Inspire 2

Nüüdseks on mul DJI Inspire 2 käes olnud varsti juba kuu aega. Lendama, olen paraku jõudnud ainult loetud korrad. Ning neistki enamik õhtuses kottpimeduses. Seega uuest Zenmuse X5S kaamerast veel kõige rohkem sotti pole saanud, aga droonist endast hakkab natuke juba pilt tekkima.

Natuke minu drooninduse ajaloost. Esimene droon sai soetatud 2016 kevadel, selleks oli DJI Phantom 4. Igati tore droon, õhus püsis kaua, küllaltki stabiilne, aga kaamera seal küljes oli päris nutune. Teine droon oli pruugitud DJI Inspire 1 koos Zenmuse X5 kaameraga. Kaamera kohapealt jõuline samm edasi võrreldes Phantomiga, aga droon ise ütleksin, et kehvem. Ikkagi vanem tehnoloogia ja no mis teha, oma osa oli ka sellel, et üks oli mul tutikas, teine pruugitud. Ehk siis kui Phantomiga sai lennatud ca 23-25min, siis Inspire 1'ga, millel mitte enam kõige esimeses nooruses akud, oli paraku lennuajaks ca 10-12 min suvel, talvel külmaga, isegi soojenduskleepsudega pigem selline 7-10 minutit. Lisaks veel see, et Phantom4 püsis paremini kohapeal paigal. Inspire kippus siiski natukene ujuma. Samas, vahetust ei kahetsenud mitte hetkekski, korralik kaamera kompenseeris kõik muu.

Ühel hetkel aga hakkas kripeldama just see lennuaeg. Kui ma 10 minutilisest lennuajast kulutan ca 3-4 min nö paika lendamisele ja tagasi tulemisele, siis pildistamiseks jääb 6-7 minutit aega ainult. Samas, Inspire2 ca 25 minutilisest lennuajast kulutaks ma paika lendamisele ja tagasi tulekule ikka endiselt 3-4 minutit, aga pildistamiseks jääks siis ju juba 21-22 minutit lausa. Seda on ju maa ja ilm. Seega, oli selge, et kõige rohkem pigistab king just nimelt lennuaja poolest.

Inspire 2 esimene lend oligi suuresti testimaks, et kuidas droon käitub ning siis päriselt akud kestavad. Sel õhtul oli väljas selline väike, mõõdukas tuul, ei midagi suurt, aga piisav, et Inspire 1 oleks juba kergelt ujunud kohal püsimise asemel. Ei saa öelda, et Inspire 2 oleks olnud nüüd just naelutatud paigale, aga vahe oli siiski päris märgatav. Ikkagi uuem tehnoloogia ning aparaat saab ise endaga ja tuule kompenseerimisega paremini hakkama. Totaka naeratuse tõi näole aga aku kestvus. Alustasin lendu Tartus kesklinnas Turuhoone kõrvalt, edasine marsruut oli järgmine: Raeplats - Narva mnt - Võidu sild - Vanemuine - Raeplats - Ülikooli peahoone - Kaarsild - Raeplats ja tagasi algusse. Kuna lennu üks eesmärke oli testida akude kestvust, siis peale selle distantsi läbimist (ja neis kohtades passimist ja piltide tegemist) tekkis elus esimest korda mõte, et "jama, et ma ei suitseta". Lõpuks oli sedavõrd palju akut veel järgi, et oleks olnud paras üks suitsupaus teha. Väga harjumatu tunne Inspire 1 pealt tulles.

23. detsembril, kui pool Tartut või lausa Lõuna-Eestit oli Lõunakeskuses jõuludeks valmistumas otsustasin, et peaks seda kaupmeeste pidupäeva ülevalt jäädvustama. Väike kahtus oli küll hinges, kuna väljas puhus päris korralik tuul ja natuke tuiskas ka lund, aga noh, ongi paras ilm vaadata, et kuidas droon hakkama saab. Igaks juhuks startisin Lõunakeskusest eemalt, et kui ikka on näha, et tuul liiga tugev on, siis ei hakka suure parkla juurde üldse ronimagi. Ennetamaks halbu üllatusi sai kõigepealt proovitud liikumist vastu tuult, küll alla tuult tagasi tulla ikka jõuab. Tuult oli umbes 7-10m/s ning kui nüüd DJI enda app'i uskuda, siis suutis droon selle tuulega end ikka umbes 10m/s kiirusega vastu tuult liigutada. Ma ei ole oma loomult riskeerija, seega ma ei tea ja isegi ei taha teada, kus on selle drooni võimete piir, aga mulle avaldas see muljet.

Kokkuvõttes, kõigepealt suured tänud Photopointile selle eest, et nad suutsid mu ootusaja piisavalt lühikese hoida. Eks ikka on nii, et kui otsus tehtud ja tellimus sisse antud, siis tahaks ju uut mänguasja kohe-kohe kätte saada.
Esimesed emotsioonid on aga siis sellised. Aku kestvus - mega, tohutult olen rahul ja elu on lill. Drooni stabiilsus, olen rahul, märgatav samm edasi võrreldes Inspire 1'ga, samas, Phantom 4'st ütleks vast, et mitte just ülisuur samm edasi. Jõudlus tuulega võidelda - olen väga rahul, ca 7-10m/s tuul ei valmistanud mitte mingeid probleeme.

Varsti vast jõuab korralikumalt ka kaamerat testida.

Droon spordifotograafile

Käesoleva aastaga sai mul täis 10 aastat Tartu Maratoni ürituste pildistamist. Selle aja jooksul on uusi üritusi juurde tulnud, mõned ka ära kadunud. Samas enamus on püsinud suuresti muutumatuna kõik need 10 aastat. Minule, kui fotograafile tekitab see aga probleeme, kuna ühel hetkel tuleb tunne, et ideed on otsas. Igas kraavis ja põõsa taga on juba istutud. On vaja muutust.

Ühe muutusena olen proovinud kasutada drooni, aga kuna ma ise pildistan DJI Inspire 1'ga, mis on suur kolakas, mida on võimatu rajale seljakotis kaasa võtta, siis seni olen droonipilte teinud ainult stardis. Samas, raja peal on tegelikult väga ägedaid kohti, mis lausa karjuvad drooni järgi, aga mida pole, seda pole.

Loe edasi

Müüa kaamera

Kuna tegelikult on juba mõnda aega mul käes olnud uus Canon EOS 5D Mark IV kaamera kere ning see on ka oma tuleristsed juba saanud 5. Tartu Linnamaratonil, siis võibki rahuliku südamega panna müüki ja uut omanikku otsima mind seni igati hästi teeninud vana kaamera kere. Seega on müügiks pakkuda Canon EOS 5D Mark III kaamera. Kaamera on igati korras, väikeste loomulike kulumisjälgedega.

Loe edasi

Nädalavahetus Sony A7R II kaameraga

Sissejuhatus

Kõigepealt suured tänud Fotoluksile, et nad olid valmis mulle nädalavahetuseks usaldama Sony A7R II kaamera koos objektiiviga. Allpool üritangi kirja panna oma ühe nädalavahetuse pikkuse kogemuse antud kaameraga. Kõik arvamused ja hinnangud on puhtalt subjektiivsed ning lähtuvad minu senisest kaamerate kasutamise kogemusest ja isiklikust vajadusest. See, et mulle mõni asi sobib ei tähenda, et see sobib kõigile ja vastupidi.

Loe edasi